Vaatasin eile just filmi „iseseisvuspäev“ (1996), kus inimkonda tabas „ootamatult“ tulnukate rünnak. Rõhk jutumärkidel, sest selleks ajaks kui linnasuurused tulnukate laevad inimesi pommitama asusid, olid valitsused juba aastakümneid teadnud, et see rünnak tuleb. Sama teema on aktuaalne ka praegu. Fenomen nimega AI ja see ei ole ulmefilm, kus Will Smith enne maailmalõppu tulnukate emalaeval elektri välja lülitab. See on päris elu.
Esimene AI-konverents peeti aastal 1956!
Kuigi meile tundub, et AI tulek on sama ootamatu nagu tulnukate laeva ilmumine sinisesse taevasse, siis tõde on see, et see on rohkem kui pool sajandit vana uudis. Aastal 1956 peeti esimene AI-konverents, kus toodi välja, et vähem, kui ühe generatsiooni jooksul saavad masinad targemaks kui inimene.
Juba siis räägiti, et maailma majandus, haridus ja mistahes eluvaldkonnad saavad sellest kriitiliselt mõjutatud. 1986 loodi esimene isesõitev auto; 1998 integreeris endale Amazon AI süsteemid; 2011 sai juba Siri, algelise tehisajust assistendi, käest küsida, mis ilm on ja paluda tal oma emale helistada.
Praegu oleme jõudnud lihtsalt punkti, kus see uus maailm ongi käes. Mida aga meie teeme? Ühed karjuvad, et see on mõttetu trend, teised tahavad seda ära keelata, kolmandad panevad pea liiva alla, lootuses, et see möödub.
AI on siin, et jääda
Hinnanguliselt asendatakse 49% Jaapani tööjõust 10-20 aasta jooksul tehisintellekti või robotmasinatega. 30% Suurbritannia töökohtadest on oht, et need asendatakse tehisintellektiga, kusjuures 35% meeste ja 26% naiste töökohtadest on kõrge riskiga. Järgmise 5 aasta jooksul kaotab USA-s töö 73 miljonit inimest.
Vabandan juba ette selle eest, et ma su iiveldama ajan, aga meil on terve generatsioon inimesi, kes sellele AI-rongile enam ei jõuagi. Miks? Sest uute süsteemide õppimine nõuab õppimise oskust ja meie ei ole selle jaoks õigesti õppinud. Küll, aga lasub masin versus inimene vägikaikavedu meie lastel. Selleks, aga, peame me muutma haridust ja tegema seda kohe.
Mida meie teha saame?
Pehme väljend „lapsed on meie tulevik“ on muutunud nüüd karmiks tõeks. Ma usun, et me võiks lõpetada selle rumala arutelu, kas haridus ja AI peaks hakkama käima käsikäes ja lihtsalt hakata kiiresti selle nimel tegutsema, et lastel, kes täna koolisüsteemis haridust omandavad, sellest 10 aasta pärast reaalselt midagi kasu ka oleks.
Ma ei ole rumal, ega naiivne, ma tean, mis seisus on haridusmaastik. Ma tean, et ainuüksi Tallinnas on puudu 300+ õpetajat. Ma tean, et õpetajad ei jõua iga uue trendiga kaasa minna. Ma tean, et klassid on suured. Ma tean, et õpetajad murduvad suure koormuse all. Ja kaasava hariduse mulli kommenteerimise jätan ma täiesti teiseks korraks.
Aga, teate mis? Mind ei huvita see. Me võimegi jätta pea liiva alla ja minna edasi täpselt samasuguse koolisüsteemiga, nagu see viimased mitukümmend aastat olnud on, aga siis laseme me ise masinatel oma maailma üle võtta.
Koolisüstem peab muutuma
Kuidas nii? Tänane koolisüsteem loob ühesuguste teadmistega korduvtegevusi tegevaid piiratud mõtlejaid, kes on pähe õppinud tohutult fakte, neid hiljem arvestuslikult esitlenud ja saanud siis hinnatud. Karm tõde on see, et kõik tegevused, mis on korduvad, oma olemuselt mehhaanilised ja suuresti keskmiste teadmiste põhised – varem või hiljem, hakkab seda tegema masin. Vaadates, kui kiiresti AI maailma areng liigub, siis pigem varem.
Lõpetajad vaatavad kooliajale tagasi värisevate õlgadega ja vannuvad, et nad tulevikus koolist kauge kaarega mööda käivad. Uus maailm vajab täiskasvanuid, kes armastavad õppimist, kes suudavad kiirelt kohaneda, loovalt mõelda ja mis peamine – kes oskavad teha midagi paremini, kui masin.
Peaksime panema rohkem rõhku hariduse personaliseerimisele
Traditsioonilises hariduses on süsteem väga lihtne – samad süsteemid, samad teadmised, samal pulgal hindamine. Uue ajastu haridus vajab personaalset lähenemist. Taaskord, ära pahanda, ära ütle, et ma olen naiivne. Mainisin juba, et ma tean, et süsteemil on „käed seotud“. Aga, kes see teine selle süsteemi käed lahti seob, kui mitte meie ise?
Kui me suudaksime pakkuda koolis õpilasele eduelamust läbi uudse õppimise – kogemuslik omandamine, seoste leidmine, tähenduse andmine, ühenduse loomine teadmiste ja päris maailma vahel, tunnete juhtimine protsessides ja innovaatilise mõtlemise arendamine, muutuks ka nende õpikogemus. Äkki läheks nii mõnigi inspireerinud, loomuliku õpetamise ande avastanud noor seda edasi õppima minna, et saaks ise veel inspireerivamat haridust luua?
Jah, kodu peab ka pingutama!
Ema Theresa ütles ikka, et kui alustada iseenda ukseesise puhtaks pühkimisest, muutub maailm ka kohe palju puhtamaks. Me oleme inimkonnana selles muutuses kõik koos, äkki on aeg mõtteviis: „mida nad seal koolis siis teevad, et ma ise ka veel lapsi õpetama pean“ ära lõpetada?
Mina õpetan ühte last kodus, just seetõttu, et ta vajab individuaalset lähenemist. Loomulikult on see väljakutse, aga samas ka minu vastutus. Jõudu annab eduelamuste kogemine – nii enda kui ta tema poolt.
Viskasin nurka vana iganenud loodusõpetuse õpiku, kus pidi 15 taime pähe õppima ja need nimed mälu peale hiljem tööraamatusse kirjutama. Andsin kätte Google lensi, chatGPT ja interaktiivse kaardi. Tund aega hiljem olid kõik kodused taimed tuvastatud, chatGPT-ga kokkuvõtted tehtud ja ka kaardile pandud – kasvukohad, kliima ja eelistused teada. Vahva fakt ka see, et kui sa tead, et su toas olev Monstera elutseb vabalt Amazonase džunglis ja tahad niisket kasvukohta, siis kastad ka teda rohkem. Korraga oli džungel paberilt koolilaua kõrvale kolinud.
See, mida saame kohe muuta on meie endi mõtteviis
✔️ Ärme tao ise oma lapsi ühepikkuseks.
Küsi lapselt, mis tal hästi välja tuleb, mis talle meeldib ja vastupidi – mida üldse ei taha õppida. Las treenib oma tugevusi maksimaalselt, nõrkuste peitmiseks võtku appi AI tööriistad. Jääb rohkem aega üle oma tugevustega tegeleda – sest kõikide asjade „normipärane“ õppimine treenib tegelikult keskpärasust. Toetame nende loomupäraseid andeid ja tugevusi – sest see võib olla midagi, mis annab neile tulevikus masinate ees eelise.
✔️ Ärgem olgem „Karenid“.
Ilmselt on meile kõigile sisse kulunud harjumus suhelda lastega siis, kui midagi on halvasti, kui on vaja distsipliini õpetada, suunata tuba koristama ja „sõna kuulama“ ja tänitama „ma ju ütlesin“ formaadis. Ärgem olgem Karenid. Räägime lastega maailmast, filosofeerime, jutustame ajast ja ruumist – oleme neile inspiratsiooniks inimesena, mitte pelgalt nende kasvatajatena.
✔️ Õpetagem rohkem väärtusi, vähem teadmisi
Teadmised on palju kergemini kättesaadavad kui väärtused. Keskendugem sellele. Õpetame neile muutumatuid väärtusi – empaatiat, ausust, hoolimist, lähedust, suhete hoidmist ja hellust ja armastust, ka iseenda vastu.
Punkt, kuhu me täna inimestena jõudnud oleme, oli teada 67 aastat tagasi. See ei ole järsk muutus. Aga kohe kindlasti on viimane aeg päriselt tegutsema hakata. Meil lasub täiskasvanutena vastutus luua oma laste õppimise võimalused selliseks, et neil oleks tulevikus masinatele midagi vastu pakkuda.
Ilmelt tasubki alustada sellest, et teeme endale esmalt AI-tööriistade kasutamise selgeks ja siis saame vaikselt ka lasetele edasi õpetada.
Vali endale sobiv kuupäev 👇
